Kes ei tantsi, on politsei.

Alex kõndis vaikselt metsas ringi. Ta polnud üldse veel sellega harjunud, et ta mingisugune libahunt on.

OT: VAMPIIIIIIIIIIIIIIIIIR

Sarah oli niisama metsa jalutama tulnud ja siinset loodust nautima tulnud. Samas ka oli tal väikene plaan mõni loom omale lõunasöögiks võtta. Ta aga ei märganud hetkel peale lindude kedagi.

Alex nüüd küll ei teadnud, kui libahuntlik see on, aga ta märkas ühte puud, mille latva ta sai ronida ja seda ta siis ka tegi. Seal vaatas ta siis ringi, kuigi vaatepilt oli lehtede pärast üpris kehva. Mõnda aega seal istunud, hakkas poisi kõht järsku korisema ja ta võttis taskust välja ühe Daim'i. Ta võttis selle välja ning lennutas paberi alla. See lendles siis aeglaselt maapinna poole.

Sarah jalutas muudkui edasi ja otsis siis loomi. Ühel hetkel aga kukkus üks Daim'i paber tema jalge ette. "Ah?" küsis ta siis üllatunult ning korjas selle maast üles ja vaatas siis puu otsa. Ta märkas seal kedagi istumas. "Sina seal üleval, ära viska paberit maha, see pole ilus," karjus Sara talle.

Alex võpatas ja puuoks murdus tema raskuse all. Foxy lendas alla otse mingile tüdrukule otsa. Noh mitte küll otse päha aga pihta igastahes. "Auts," ütles Alex ning pikutas seal maas. Ta valutas igaltpoolt. Daim maandus ta kõrvale. "Mu toittt," hädaldas ta siis.

Ta kukkus ka siis pikali kui see poiss talle otsa kukkus. Ta aga ei tundnud eriti seda valu nii väga. "Toit on olulisem jah?" küsis siis Sara.

"Jaah, kui arvestada seda, kes sa ..." Alex tegi oma silmad lahti ja märkas siis, et see on Sarah. "Oo, hei Sara ! Oled kombes ?" küsis ta siis ja ajas end istukile. Fox katsus end (mitte vasakule palun) ja tundis, et ta on täitsa terve. Daim oli aga katki ja sitane.

Sarah ajas ka siis end nüüd istukile. "Oi, heya Fox! Ma olen kombes," lausus Sara ning vaatas siis, et kas ta ikka on terve ja ta oli ka, õnneks. "Sa ise?" küsis ta siis poisilt niing viis oma pilgu temale.

"Korras nagu Norras," lausus Fox muiates. Ta oli oma allakukkumise valud juba suht ära unustanud, ainult toidust oli endiselt kahju. "Mis sa muidu teed siin siis kah ?" küsis Alex ja märkas, et Sara käes on tema Daim'i paber.

"Mina tead niisama tulin metsa, em loodust nautima," lausus Sarah siis midagi, see aga polnud päris tõsi, ja vaatas selle Daim'i paberi poole. "See kuulub ilmselt sulle," lausus Sara naerdes ning ulatas selle siis poisile. "Mis ise teed siin?" küsis ta siis.

"Naljakas, et vampiirid naudivad loodust, aga tegelikult see võib ju tõsi olla, aga siis sa pigem naudid loomi, või noh nende verd ikka," arutles poiss seal omaette. Siis võttis Alex Daim'i paberi vastu ja toppis selle ühe sambla alla. "Mina tulin siia oma Daim'i sööma, aga noh sellest ei tulnud midagi eriti välja," sõnas poiss muigega.

"Just nimelt," lausus Sarah ning vaatas kuhu Fox selle Daim'i paberi pistis nüüd. Sara vaid raputas sellepeale pead. "Vabandust," pomises ta siis seal nüüd vaikselt.

"Pole midagi, mul peaks neid veel kodus kapitäis olema," muigas Foxy. Ta peitis selle Daim'i pakendi veel korralikumalt ära sinna sambla sisse ja naertas rahulolevalt.

"Ahah, Daim on jh hea šokolaad," lausus Sarah sellepeale. Ta ei öelnud midagi sellle paberi peitmise peale. "Järgmine kord too mõni mulle ka," lausus ta siis veel juurde.

"No hüppa pärast minu toast läbi, siis saad," lausus Fox muigega. Korraga sibas nende juurde aga üks orav. "Eem.. Sara, ega sa teda nahka ei pane ?" küsis Alex ja vaatas tüdrukut põnevalt.

"No olgu siis," lausus Sarah. Ta siis vaatas selle orava poole. "Oravad ei maitse just kõige paemini seega ma ei pane teda nahka," sõnas Sara.

"Huh, mulle meeldivad oravad. Mul hakkaks sellest vennikesest lihtsalt kahju muidu," muigas Fox ja võttis orava sülle. "Ta on nii rahulik kuidagi," sõnas poiss ja vaatas kulmu kortsutades oravat. "Mine jookse nüüd !" ütles ta siis ja lennutas oravapoisi kaugele eemale.

Sarah muigas selle peale vaid. "Ma usun ja see on teine põhjus miks ma teda ei söönud ja kolmas on see, et temast ei saaks kõhtu täis," lausus Sara.

"Kelle sa siis täna kavatsed ära süüa ?" küsis Foxy ja muigas. Tema arust oli kellegi vere joomine küll rõve, kuid Sara oli ikkagi tema jube hea sõber.

"No ma ei teagi, pole veel mõelnud. Ehk mõne kitse või siis mõne teise suurema eluka," lausus Sarah sellepeale. Ta oli juba selle vere joomisega ära harjunud, algul oli see tema jaoks ka rõve ja vastik.

"Heh okei," lausus poiss ja muigas hetkeks omaette. "Millal sa viimati oma kõhtu täitsid ?" küsis poiss siis suht lambika küsimuse.

"Em eile lõuna ajal," lausus Sarah selle küsimusel siis peale tükk aega mõtlemist.

"Sul läheb siis päris ruttu kõht tühjaks," sõnas Jaco ja muigas.

"No ei ole nii, ma ei pea hetkel sööma aga kuna elan peamiselt inimeste keskel siiski, siis ma tahan, et kõht oleks alati täis. Muidu võin neile suht lampi kallale minna. Halvad kogemused," lausus Sarah sellepeale ning ohkas vaikselt.

"Noh, seda jah," sõnas Foxy ja noogutas mõistvalt.